Jeesuspalve on lühike palve, mida austatakse ja praktiseeritakse eriti idakirikutes. Palve tekst on: "Issand Jeesus Kristus, Jumala Poeg, heida armu, minu, patuse peale."[1] Palvet on õigeusu kiriku ajaloos laialdaselt õpetatud ja arutatud. Algne palvevormel ei sisaldanud sõna "patune", mis lisati hiljem.[2] Seda korratakse sageli isikliku askeetliku praktika osana, kusjuures selle kasutamine on lahutamatu osa eremiitlikust palvetraditsioonist, mida tuntakse hesühhasmina. Selle traditsiooni vaimsed isad hindavad seda palvet eriti kõrgelt, sest see on meetod meele ja seejärel südame puhastamiseks ja avamiseks ning esmalt meelepalve või õigemini noeetilise palve (Νοερά Προσευχή) ja seejärel südamepalve (Καρδιακυσρ) esilekutsumine. Südamepalvet peetakse lakkamatuks palveks, mida apostel Paulus Uues Testamendis propageerib. Theophanes Sulgunu (Феофан Затворник 1815–1894) pidas jeesuspalvet kõigist teistest palvetest tugevamaks Jeesuse püha nime väe tõttu.[2]
Kuigi jeesuspalvet seostatakse rohkem idakristlusega, leidub see palve läänekristluses katoliku kiriku katekismuses.[3] Seda kasutatakse ka koos hiljutise uuendusega anglikaani kirikus (Anglican Prayer Beads).[4]
Gregorius Palamase 14. sajandil kuulutatud jeesuspalve teoloogia lükkasid ladina kiriku teoloogid kuni 20. sajandini üldiselt tagasi. Paavst Johannes Paulus II nimetas Gregorius Palamast pühakuks[5], suureks kirjanikuks ja teoloogia autoriteediks.[6] Samuti rääkis ta tunnustavalt hesühhasmist kui "sellest sügavast armu ühendusest, mida ida teoloogia armastab kirjeldada eriti võimsa terminiga "theosis", "jumalustamine"",[7] ja võrdles jeesuspalve meditatiivset omadust katoliku kiriku roosipärjapalvega.